[0:20]Tervist! Me oleme kaitseväe strateegilise kommunikatsioonikeskuses ja mina olen major Uku Aruld. Olen Treffneri gümnaasiumi vilistlane, Tartu Ülikooli vilistlane, Balti kaitsekolledži vilistlane, Sisekaitseakadeemia magistriõppe tudeng. Ja täna tulin tagasi kooli selleks, et rääkida, kuidas igaühest meist võib kas kogemata või meelega saada infosõdur. Millised siis on need tänapäeva infokonfliktid, kuhu me võime sõduri rolli sattuda? Kõige rohkem on infokonfliktidest viimasel ajal juttu olnud, kui räägitakse trollimisest. Räägitakse Ameerika presidendi valimistest sellest, kuidas mingi salapärane Peterburis asuv asutus Internet Research Agency korraldas sel ajal kampaaniat nii, et sotsiaalmeedia toel saaks Ameerika presidendiks see, kes praegu Ameerika president on. Lisaks sellele, et toetada ühte presidendikandidaati, prooviti korraldada konflikte tänavatel, kutsuti ühte kohta kokku mustanahaliste suuremate õiguste eest võitlejaid ja neid, kellele see sugugi mitte ei meeldi, selleks, et tekiks konflikt. Seda ühte konkreetset asutust uuris Soome ajakirjanik Jessikka Aro. Ja ta publitseeris nende trollide tegevuse, mille tõttu sattus ise suure inforünnaku alla. Nüüd on selle kohta Eestis ka raamat ilmunud. Samas infokonflikte nähtus ise ei ole mitte midagi sellist, mis oleks sündinud alles sotsiaalmeedia ajal. Juba 2,5 tuhat aastat tagasi teadis kuulus Hiina sõjateadlane Sun Zi õpetada, et mitte sajast lahingust sada võitu ei ole parimast parim, vaid sundida vaenlane ilma lahinguta alla andma. on parimast parim. See on sõjakunsti aluseks olnud pikka aega. Mis siis on see, mis muudab informatsiooni niivõrd oluliseks nii sõjapidamises kui igapäevases poliitikas ja igapäevases ühiskondlikus läbikäimises. Ja kuidas me kõik võime muutuda mõnes mõttes nagu infoviiruse kandjaks või, kui soovite, infosõduriks? On mõned infokonflikti reeglid, mis tänapäeval kipuvad kehtima nii riikide vahel kui ka muudes konfliktsetes olukordades. Esiteks, igaühel on võimalik olla konflikti osaline, tänu sellele, et sõnum saab sotsiaalmeedia tõttu ringlema minna. Tosina aasta tagasi Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves kommenteeris oma enda isiklikul Twitteri kontol seda, mida ta arvab ühe Ameerika ajalehes ilmunud majandusteadlase artiklist, kes kritiseeris Eesti majanduspoliitikat. Mõne kuuga oli sellest väikesest Twitteri sõnumivahetusest saanud ooper, millest raporteeris globaalne äriuudiste kanal Bloomberg. Inforuumis riigipiire ei ole, inforuum teeb kõik konfliktid rahvusvaheliseks. Mõjusid, mida infokonflikte planeerijad kavandavad, ei taheta lihtsalt inimeste mõtlemises. Proovitakse mõjutada käitumist, proovitakse saavutada olukord, et keegi midagi päriselt teeks. No, neid näiteid me võime näha karikatuuride avaldamise, mis on, mis on nagu naeruvääristanud Islamit, tagajärjel toimunud boikottidest, muudest siukestest nähtustest. Nüüd, kui mingi konflikt on infoväljal esile kutsutud ja selle tõttu on inimesed füüsiliselt läinud omavahel andma, siis seda konflikti füüsiliselt politseijõuga, sõjaväejõuga lahendada ei ole võimalik. Ideede konfliktid saavad lahenduse leida lõpuks ikka ainult ideede väljal. Infokonfliktis, nagu igasuguses konfliktis, maksab initsiativ. Kuidas saavutatakse initsiativ? Tihtipeale infokonflikti planeerijad kasutavad initsiativi haaramiseks seda, et nad kas süüdistavad kedagi või nad paiskavad välja valeinformatsiooni. Nüüd see teine konflikti osapool peab hakkama õigustama ja ümber lükkama. Aga vale on sel ajal juba seitse tiiru ümber Maakera teinud, kui tõde püksid jalga saab. Tihtipeale on see, kes korraldab, peidus, ta teeb seda kellegi teise nime all, väljamõeldud nime all või palgatud käsilaste abil. Ja need konfliktid pikapeale lähevad väga-väga ebaeetiliseks. Seda on tähele pandud mitmete-mitmete kümnendite jooksul ja need ei ole ilus mängumaa. Aga kelle poolt on rahvas? Rahvas on selle poolt, kes tundub, et on nõrgem, et kellele tahetakse ülekoht. See on see, mida me näeme praegu Valgevenest, kelle poolt me oleme, me oleme relvitud poolt. Ja infokonfliktide ajastu on andnud võimaluse väiksematele ja nõrgematele osapooltele korrektselt käitudes suruda diktaatoreid järeleandmisi. Niipea, kui diktaator kasutab jõudu, nii ta kaotab oma moraalse jõu. Seda nimetatakse poliitiliseks Jiu Jitsuks strateegiaks, mis on üks keskne infokonfliktide strateegia nõrgematele osapooltele. Ja infokonfliktides on oluliselt liitlased. Sest mõelge nüüd ise, keda te usuksite, kui kaks tükki tülitsevad? Kas ühte või teist osapoolt või kedagi näiliselt neutraalset sealt kõrvalt? Tõenäoliselt kõrvaltseisja arvamus on oluline. Selle tõttu on liitlased alati hästi olulised, et saavutada infokonflikt ise edu. Aga miks inimesed ise hakkavad siis nendes infokonfliktides osaliseks? No, lihtsas pinnas, te võib-olla kujutate ette mõnda tüli, mis on koolis esile tulnud, mille kohta suurem osa neid reegleid samamoodi kehtib. Et need võivad minna füüsiliseks, aga füüsiliselt lahendust ei teki ja tegelikult tahaks ju olla selle Taaveti, mitte Koljati poolt. Aga me osaleme ka diskussioonides, millest ma aru ei saa, sest millepärast tõmmatakse meid käima. Ja see, selles käima tõmbamise võtmeks on see, et kui me kuulame sõnumit, mis tekitab meis ühe mõnest väest sotsiaalsest emotsioonist. See kas hirmutab meid? Näiteks, me saame praegu teada, et täna koolipäev, tänu sellele, et te osalete tagasi kooli loengus, venib kaks tundi pikemaks, sest lõpuks te peate kirjutama ju ka esse. Ja seda esseed peab veel õpetaja hindama. See on valeinfo, seda ei juhtu, aga kui keegi teist seda praegu oleks üksinda kuulda saanud, ta oleks teisi hoiatanud, et selline jube asi võib juhtuda. Kui te kuulate midagi, mis teid vihastab, ükskõik kas te saate vihaseks kellegi peale, kelle kohta sõnum midagi väitis, et keegi on eriti suures igatsusega hakkama saanud. Või te saate vihaseks selle inimese peale, kes selle sõnumi saatis, on suur tõenäosus, et te seda sõnumit teistele edasi annate, selleks, et seda viha teistega jagada. Samas, kui olukord on hästi halb ja tulevik paistab tume, ja keegi pakub seletust, et asjad on tegelikult lihtsamad ja on lootus, ja elu läheb varsti paremaks. Sellepärast, et korona saab ülehomme läbi, sest vaktsiin just leiutati, siis see sõnum levib nagu kulutuli. Ja noh, vahel levitatakse sõnumeid, tihti levitatakse sõnumeid sellepärast, et nad on naljakad ja me tahaksime head tuju jagada ka teistega. Nüüd mitte iga emotsioon ei ole see, millega seotud sõnumeid inimesed levitavad. Kujutage nüüd korraks ette, et keegi räägib teile midagi kõrva sisse, mis paneb teid tundma häbi. Kas te läksite seda nüüd kogu klassile kuulutama? Tõenäoliselt mitte, niisiis jätke meelde, viha, raev ja lootus on need sõnumid, mille peal tuginevad kuulujutud, mille peal tugineb viraalne turundus ja mille pealt tuginevad lähenemised, mida kasutavad infokonfliktides, inforünnakute planeerijad. Nüüd kas meile ka see külge hakkab? Me oleme ju eel hoiatatud, me oleme ju targad inimesed. Noh, nagu reklaamigagi, eks te reklaami tehakse teistele, nemad usuvad, meie ju näeme läbi, ega me lollid ei ole. Selleks, et sellisest asjast mööda minna, selleks on välja mõeldud peegelallika tehnika. Vaatame nüüd näiteks siinsamas joonist, üleval pool on üks poliitik, suu lahti teeb, valetab. Tõenäoliselt esimene mõte ei usu teda. Aga kui see sama sõnum natuke teise nurga alt tuleks meile Soomest, tuleks meile mõnest Eesti vabaühendusest, siis see sõnum muutub meie jaoks palju usutavamaks. Ja kui see ka tekitab meis hirmu, viha või lootuse, siis on tõenäosus, et me seda sõnumit võime hakata ise edasi saatma, olles tahtmatult infosõdurid. Mida siis teha? Mis on ohumärgid, et teist tahetakse vägisi teha infosõdurit? Kui te saate mingisuguse sõnumi ja tunnete ennast emotsionaalselt laetuna, siis mõelge, kas see sõnum paneb teid kellegi suhtes vihaseks ajama, mingi terve inimgrupi või mingi seltskonna suhtes, ajab see teid vihaseks? Või kas see sõnum on väga hirmutav? Kas midagi tõesti jubedat on juhtumas, mitte üldse selle kohta me midagi enne teada, aga nüüd teie saite teada, peaks teisi ka hoiatama. Või tundub, et õnnetust olukorrast on lihtne väljapääs ja nüüd teie olete see ainuke infovalda, sest teie saite selle sõnumi, et peaks ta jagama. Need on ohumärgid, need võivad näidata, et sõnum on spetsiaalselt disainitud selleks, et teha teist tahtmatult infosõdur kellegi võitluses, manipuleerida teid. Sellisel juhul tasub mitu korda sisse-välja hingata, järele mõelda, kas ikka on vaja seda sõnumit edasi saata? Suure tõenäosusega te saate iga päev mingisuguseid sõnumeid, mis teis ühte või teist emotsiooni esile kutsuvad ja suure tõenäosusega valdav enamus neist ei ole inforünnakute planeerijate poolt tehtud. Aga, kui nüüd mõelda, parem karta, kui kahetseda, miks peaks levitama sõnumit, mis paneb mingit inimgrupi vihkama või teisi inimesi hirmutab või väär lootuse esile kutsub, kui te ise ei ole seda sõnumit kontrollinud, alati kontrollige. Kui teid huvitavad põhjalikumalt siuksed juhtumid, mis siinsamas meie Eesti ühiskonnas aset leiab ja teised tehnikad, millega meid proovitakse manipuleerida, siis Kaitseliidu vabatahtlikud peavad üleval haridusliku blogi propatop.ee. Saate sealt vaadata ja saate ka sinna ise märku anda, kui mõnda inforünnakut arvate, et te olete näinud. Aga, kui nüüd mõelda selle infosõduriks olemise, elukutselisel ja professionaalsel viisil. Ja mitte teistele kurja tegemiseks, vaid selleks, et kaitsta meie Eesti ühiskonda, meie, kaitsta meie Eesti riiki rasketel aegadel. Kuidas see siis võimalik on? Kas see on võimalik? Selleks tuleb tulla ja õppida infosõduriks. Kui teil on ees ajateenistus, meestele kohustuslik, naistele vabatahtlik, siis teil on võimalik teada anda, mis erialade te soovite õppida. Ja selleks erialaks, kus saate õppida infosõduri oskusi, on need erialad on kaitseväe küberväejuhatuses, strateegilise kommunikatsiooni keskuses ja tehnilisemad infosõdurite erialad teistes küberväe alajõustuses. Nii, et tere, tere tulemast küberajateenistusse, küberväejuhatusse. Aitäh! Kas mul on küsimusi?
[12:15]Kui kaua ma olen kaitseväes teeninud? Jah, olen küll vana inimene, olen 20 aastat teeninud kaitseväes ja vahepeal Riigikontrollis. Kas te ise käisite samuti ajateenistuses? Jah, olen läbinud noorteaja Tartu pataljonis, Suursaarte kursused, Kuperjanovi pataljonis ja reservohvitseride kursused lahingukoolis. Kuhu teatate inimesest, kes levitab veebis ühiskondlikult ohtlikke seisukohti? See alati ühiskond, kas miski on ühiskondlikult ohtlik või mitte, see on alati tõlgendamise küsimus ja juhul, kui tegemist on ühiskondlikult ohtlike asjadega, siis selliseid asju seiravad juba Eesti sisejulgeoleku asutused. Aga, kui teil on ka kahtlus, siis esimene koht, kuhu teada anda, ongi võib-olla Prostopi blogi, Prostopi sotsiaalmeedia kanalid, seal esimese filtrina vabatahtlikud vaatavad sellele asjale otsa. Kuidas saan aidata infokonflikti nõrgemat osapoolt? Aitades tal levitada tema enda tõesti sõnumit. Kas keegi võib jälgida ka mind, kui ma olen ei keegi? Vastus on jah, automatiseeritud võrgud jälgivad meid igaühte, kes me sotsiaalmeedias jalajälgi jätame. Ei keegi kaudu võib olla pääseda, võib-olla võimalik päästa teie tuttavate, sugulaste juurde, kes on juba mõjukad või teie endast suure tõenäosusega saab kunagi oluline keegi. Kas saab ennast varem kirja panna, et strateegilise kommunikatsioonikeskusesse tulla? Jah, Kaitseressursside Ametisse, kui lähete ennast kirja panema, siis võite juba kohe öelda, et tahate aega teenida pärast sõduri baasoskuste omandamist siin. Kas mul on võimalik kuidagi jälgida, kes mind jälgib? Mõnes osas on, mõnes osas ei ole. Et te saate teada, jah, see on nüüd pika juttu. Tulge ajateenistusse, ma räägin teile selle kõik ära. Kuidas ära tunda libauudist? Libauudis tõenäoliselt seletab Maailmas asju paremini, kui päris uudis. See tundub lihtsalt niivõrd ammendav seletus olla, sellepärast ta ongi disainitud, välja mõeldud sellisena. Tavaline elu on tavaliselt palju keerulisem, kui üks viha tekitav või lootusi pakkuv libauudis. Miks te selle ameti valisite? Peaks olema ilmselge, see on üks maailma põnevamaid ameteid. Kas te olete enda arvates ise olnud kogemata või teadlikult infosõdur? Jah, mina olen Eesti Kaitseväe ohvitser strateegilise kommunikatsiooni valdkonnas ja mina olen infosõdur, kes kaitseb Eesti Vabariiki.
